| |
Meie küla eided otsivad tarkuse teri
Koostaja Laine Randjärv, pildid Ave Nahkur
Kujundaja Kadi Pajupuu, toimetaja Ruth Maria Roosi-Ott
Eesti vanasõnad on ammendamatu tarkuseallikas. Kui lugeda avatud ja taipliku meelega, siis elukoolis hätta ei jää.
Eidetarkuste kogumikku on korjatud vanasõnu tüdruku ja naise, ema ja memme, ämma ja eide tegemistest ning saatusest, lootustest ja ootustest, suhetest meeste ja lastega ning muidugi tööga. Eesti naine ei saa ilma tööta. Teda piitsutab lapsena ema, naisena mees,
teda piitsutab elu ja ta piitsutab ennast ka ise. Eesti naine on ka uudishimulik ja õpihimuline, ehkki vanasõnades on koolitarkuse ja õppimise juures juttu ikka pigem meestest (nt Tarkus on mehe vägi). Ja töö ei saa ka naiseta ja naine ei saa meheta.
Õige Eesti naine on hoolikas pereema, sõnakuulelik ja töökas perenaine, tubli tütar oma vanematele, vagur leinaja lesena. Sellisena on ta meie vanarahva tarkuseteradesse raiutud.
Tuleb tunnistada, et palju on nendes vanasõnades ikka mehepoolset vaadet ja hinnangu
andmist, meeste meelt.
Mida aga naised tegelikult tahavad? Kas olla selline nagu kirjeldavad vanasõnad või
olla hoopiski keegi teine? Milline siis? Kas me teame? Elutarkus tuleb tasapisi ja kogemuste najal. Ehkki seda teadmist võiks ju maast madalast koguma hakata, annab selle õpetuse ikkagi elu ise. Ja igaühel on oma tarkus. Oma eidetarkus ja oma tarkus eidena.
Vanadel eestlastel oli töökuse kõrval üks olulisemaid väärtusi autunne. Au, töökus ja õige käitumine – see vanasõnade tarkus kuulus ema õpetuste varasalve.
Koostaja
|
|
