Risto Laur
ISLANDILE
Teekond ja päralejõudmine

Iurie Belegurschi fotod
Koostaja Laine Randjärv

Islandil, maalilises Akureyri linnas elava andeka eesti muusiku Risto Lauri mõtteid ja lugusid oma kaugelejäänud kodumaast Eestist ning uuest elust kargel Isandil. Risto muhe satiiriline huumor vürtsitatuna krõbedate sõnakujunditega pajatab nii muusikast kui muusikutest, oma õpilastest Akureyri muusikakoolist, inimeste omavahelise suhtluse lõbusatest iseärasustest, Islandi fantastilisest loodusest, lindudest ja kaladest ning vikerkaarest ja pilvedest, mis vahel langevad alla linna turuplatsile.
Juttudele vahelduseks on Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid. Neid on vaimustunult vastu võtnud juba ka maailma ajakirjandus.

Raamatu koostaja leidis nii Risto kui Iurie facebookist. Facebook on selle sajandi omapärane fenomen, ühendades erinevaid inimesi, kultuure, ideid ja võimaldades seda kõike ka jagada. Kõigiga. Ja anda oma eripärane nägu.

Risto Iurie Laine

See raamat tutvustab meile Islandi nägu. Ja seekordne Islandi nägu on loodud Eesti ja Moldova meeste vaimu ja pilgu kaudu.

156 lk, 30 fotot.
Toimetaja Sirje Endre, kujundaja Andres Tali.

Raamatu väljaandmist toetas Edelweiss Fond Moldovast
Publishing of the book was sponsored by Foundation for the Development of Republic of Moldova “Edelweiss”
www.edelweiss.md

RISTO LAURI STIILINÄIDE

LINNUJUTT
See on meie rahvuslind lunn.
Ilus lind on ta küll! Nagu võipuravik!:)

Nende usaldust on väga keeruline võita, aga kui see lõppeks õnnestub, pole sul olemas truumat sõpra. Isegi sussid ja ajalehe toob kätte. Koer on tänamatu tüüp selle väikse ja tragi linnu kõrval. Lunn kohandab end pidevalt su meeleolude järgi kuni selleni välja, et kui peremehel on nälg, kitkub end ise sulgedest paljaks, käib ilusti enne õues ära ja hüppab siis ise su juba veega täidetud patta. Nüüd veidi soola ja porgandit ning kogu see muu kraam, ja juba vähem kui poole tunni pärast aurab su nina ees mõnus lunnisupp, mis kergelt vürtsikas ja suhteliselt kalorivaene. Kui aga teinekord tunned, et täna pole absoluutselt supifiilingut, siis sõber mõistab ka seda ning läheb ja ronib ahju. Kui ahjuuks on kinni, siis koputab nokaga ja ootab. Koputus on õrn ja mittepealetükkiv, et märkaksid minna ja lunni ahju lükata. Praad tuleb mahlane ja mahe, sest lunnis puudub vimm. Lunn ise rääkida ei oska, aga ta saab aru sust, kui su jutt on lihtne. Kunagi Gröönimaalt sisse tulnud vanemad lunnid jagavad veidi inuiidi keelt, aga seda ei jaga jälle ükski inimene. Seega, kui juba algusest peale on lunn kuidagi kahtlane, siis ei maksa hakatagi jamama. Lase ta lihtsalt lahti ja küll ta siis ise läheb, kuhu vaja. Ja pärast pole põdeda vaja, sest siukestel on liha nagu ketsi tald. Ei võta seda nuga, naelad ega raudhambad. Aga kui otsustad ta naljaviluks endale jätta, siis arvesta, et lahti sa temast enam ei saa. Kakerdab su kannul kasvõi kirikusse ja sõima teda või ära sõima, lolliks jääd ikka sina. Sel juhul aitabki ainult elav tuli. Seda nad ei karda, aga see põletab nad ära. Lunn on ainuke lind, kes mitte kunagi ei poegi! Nii nagu on, nii on. Iga Islandil elav inimene on oma elus lunni näinud, välja arvatud mina. Aga ma katsun järgmine nädal lunni ikkagi ära näha, sest juba vanad viikingid ütlesid, et „kes Islandil pole näinud lunnigi, see pole tegelikult näinud üldse mitte midagi”.

VIRMALISED
Selline asi tuli jälle ükspäev. Ei saanudki algul aru, et misasi?
Virmalised peaksid nagu koledamad olema ja Mars nüüd vaevalt et attacks.
Jäigi siis nii, et ei saanudki aru. Lõpuni välja.
Siin on palju selliseid asju, millest aru ei saa.
Näiteks ükspäev olid rünkpilved kukkunud põllu peale. Ei olnud udu ega miskit.
Pilved olid. Kukkusid alla ja ilmselt siis vaikselt tulid, sest katki polnud läinud:))
Eks ma jagan teile jälle, kui miskit sellist leian, mida Lasnamäel ei kohanud.

DIALOOG
Keset pühapäevast ja mõistagi tihedat toimetamist linnas heliseb taskus telefon.
Koban aparaadi välja ning vajutan rohelisele, kõnet lubavale klahvile. 7-aastane poeg helistab.
„Tere, issi. Kuule, ema rääkis, et see oli tegelikult plärajutt, mis sa rääkisid!”
„Tere-tere, oot, mis jutt? Mida ma rääkisin?”
„Seesama jutt, see, kus sa nalja tegid pärast.”
„Tibu, mis nalja? Mille kohta ma tegin nalja?”
„Ei mingit nalja. Emme ütles mulle ja siis ma helistasingi.”
„Misasja? Ma ei saa aru – tegin nalja, ei teinud nalja... Kumba ma siis tegin? Mida emme täpselt ütles?”
„Lihtsalt plärajuttu rääkisid ja seda emme ütleski.”
„Millal? MIS JUTTU? Mille kohta? Mis probleem teil üldse seal oli?”
„Ei olnud mingit probleemi. Ei mingit juttu, lihtsalt emme siin rääkis!”
„Aga kuidas ma sain siis plärajuttu rääkida, kui ma ei rääkinudki mitte mingit juttu?”
„Saad aru, issi, ma ka ei saanud absoluutselt aru, mida emme rääkis. Lihtsalt andsin infi edasi.”
„Selge. A kuule, sa sellepärast siis helistasidki või?”
„Tegelikult mitte. Ma tahtsin, et sa poest neid konnade pildiga komme tooks. Viitsid, võta see suurem kott. 250 grammi vist.”
„250... ja-jaa... selge, boss.”