Käbi Laretei oma uuest raamatust:

„Ludus Tonalis” on ühe Paul Hindemithi kompositsiooni pealkiri. See tähendab „Helide mängu” ja koosneb Bachi Wohltemperiertes Klavier’i eeskujul fuugadest ja interluudiumidest. Viimasel leheküljel, „Postludiumis”, on helilooja virtuoosse uperpallina noodid tagurpidi/ümber/upp och ner/ pööranud, nii et see moodustab „Praeludiumi” esimese lehekülje. Fuugades jätkub suveräänne mäng: „Vähifuugad”, kus teema liigub ka tagurpidi, „Peegelfuugad” ja teised vormivigurid sarnanevad nendega, millega tegelesid keskaja mungad, selleks et uurida kontrapunkti müstilisi seoseid maailmakorraga.
            1952. aastal usaldati mulle Stockholmis Hindemithi külaskäigu ajal selle viiekümne viie minuti pikkuse teose esitamine, ja kolmteist aastat hiljem mängisin ma seda New Yorgis Carnegie Hallis.
            See raamat räägib iseäralikust ja lõpetamata jäänud armastusloost, mis sai alguse kohtumisest ühe Washingtoni abielupaariga, kes olid kuulnud mind „Ludus Tonalist” mängimas ja tahtsid seejärel mind mu Ameerika impressaariolt üle võtta, et hoopis ise toetada minu karjääri Ühendriikides.

            Clay oli 70-aastane kirjastaja ja tema naine W’u-Shoo temast nelikümmend aastat noorem Šanghaist pärit hiinlanna. Clay oli olnud klaverimängus imelaps ja W’u-Shoo, keda kutsuti ka Evaks, oli pärast Hiinast põgenemist õppinud Bostoni konservatooriumis klaverimängu. Selleks et saada rikkaks ja sõltumatuks, olid nad välja töötanud teatud võluva /fascinerande?/ süsteemi ja sellega oma eesmärgi saavutanud.
            Nende kümne aasta jooksul, mil nad töötasid eranditult minu ja minu karjääri heaks, kulutavad nad ära oma varanduse ja on sunnitud loobuma Washingtoni kodust ning elama aina lihtsamates korterites Ühendriikide eri paikades. Clay sureb ja W’u-Shoo kadus teadmatusse, aga võib-olla on ta veel elus. Tema nõudmiseni-aadress on minu kirjad tagasi saatnud.
           
Ma kirjutan meist nagu mingist mängust, ja nii nagu „Ludus Tonalis”, võib see ajas ja ruumis kulgeda kord üles-, kord allamäge, edasi ja tagasi. Ma mängin, aga ma mängisin üht  ohtlikku mängu ja võin iseenda kohta lugeda Clay ja W’u-Shoo kirjadest, mida kirjutati kümmekond aastat.
            Keskne ja kõige dramaatilisem moment on üks Clay kiri mulle (või oli see ehk Eva dikteeritud?), mida ma raamatus nimetan „Rigi-kirjaks”. Pärast pingutavat hooaega Ühendriikides ja Euroopas olin ma väsinud ja mingil põhjusel väga masendunud. Üks sõbranna soovitas mul sõita tema arvates imelisse hotelli Šveitsis Vierwaldstätteri järve ääres Rigi mäel, vaatega Luzernile ja Alpidele. Hotell oli küllaltki õudne ja mulle ei meeldinud seal üldse. Aga Luzern äratas mälestusi neist päikeselistest festivalinädalatest, mil ma olin aastaid tagasi osa võtnud Edvin Fischeri meistrikursustest. Selle episoodi paigutan ma interluudiumina näiteks fuga quinta ja fuga sexta vahele.
See on minu mäng. Sõnadega.
           
Ma loen seda kirja üleval Hotel Rigi Kaltbad’is ja võtan selle uuesti välja, kui istun all Luzernis kai ääres, kust väljuvad paadid paikadesse, mis tekitavad minus nostalgiat. Clay 12-leheküljeline kiri räägib seksist. Ta avaldab mulle armastust, aga samuti ka W’u-Shoo samasuguseid tundeid. Suure alandlikkusega pakub ta mulle armusuhet iseendaga või siis Evaga, või nende mõlemaga. Ta seletab, et minu muusika on esile kutsunud tugevaid erootilisi tundeid. Ma ei saa nendele tunnetele vastata, aga kiri sunnib mind pöörama tähelepanu erootikale muusikas.
Raamat räägib ka New Yorgist ja mitmest inimesest, kes kas oma kirjadega või jutustuse enda loogika järgi mu mälus esile kerkivad.
            Üks neist oli Helen Coates, 80-aastane daam, Leonard Bernsteini esimene klaveriõpetaja ja seejärel peaaegu vältimatu tegelane New Yorgi Filharmoonikutes. Ta suures hämaras juugendkorteris Carnegie Halli lähedal sunnitakse mind koos temaga mängima neljal käel Mozarti ja Beethoveni sümfooniaid, nii nagu enne mind on teinud Glenn Gould, Ozawa ja teised kuulsad muusikud.

„The Green Room” esineb mitmesugustes seostes, samuti selle mõiste seletus: see tähendab inglise keeles kunstnike tuba. Ühes niisuguses olen ma enne kontserte ja vaheaegadel Carnegie Hallis, Lincoln Centeris ja Philharmonic Hallis. Green Roomis esitleb Helen Coates mind Leonard Bernsteinile.
            Mõned „Interluudiumid” kirjeldavad luksuslikke reise esimeses klassis London–New York–Boston, Toronto, San Francisco, pööraseid seiklusi.
            Raamat on autobiograafia, milles peaosa on karjääril, muusiku elul, päevadel, mõtetel, piinadel ja õnnel. Midagi niisugust ei ole ma kunagi varem oma raamatutes paljastanud.