© SE&JS ENG  
 


Viivi Luik
Selle kevade tervitus
Viivi Luik. Selle kevade tervitus

Esseed ja teised
kaante vahel ilmumata tekstid

 

Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.

Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).


Uue raamatu „Selle kevade tervitus” saatesõnas, meenutades oma eelmist teost „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017), kirjutab VIIVI LUIK:
„„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”
Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.”

Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siit leiate ka seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemängu „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Raamatu lõpus Viivi Luige loomingu biograafia.
Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.
Luige teostele on iseloomulik, et neis aeg kogu aeg liigub – lugedes leiate end olevat justkui ajarändur, kes ühekorraga elab nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.

Toimetaja Hedi Rosma, kirjastaja Sirje Endre, kujundus Andres Tali.

Raamatus on avaldatud ka 2019. aasta sügisel aset leidnud intervjuu
„5 + 5. Viivi Luik ja Tõnu Õnnepalu esitavad teineteisele viis küsimust” (raamatus lk. 103–117).
Tõnu Õnnepalu küsib: „Kas on nii, et kirjaniku elu muutub lõpuks raamatuks?” Viivi Luik vastab: „Kirjanik on inimene, kes tõlgib inimkeelde selle, mida teised inimesed samuti tunnevad ja mõtlevad, kuid ei oska sõnadega väljendada. Kõik näevad, kuid enamasti ei tea, et nad näevad. Kui keegi selle sõnastab, alles siis selgub, mis see oli, mida nähti.
Kõik tekstid, kõik raamatud, mis meid kuidagi puudutavad või liigutavad, puudutavad ja liigutavad meid ainult siis, kui me kohtame neis omaenese mõtet, omaenese pilku, omaenese saladust. Ja tunneme selle läbi osadust teistega, kuna see, mida meie peame omaenese saladuseks, on inimese saladus üleüldse. Kuni inimesed seda osadust vajavad ja tunnevad, püsib inimese maailm.”

 

 

 
 


256 lk., kõva köide
ISBN 978-9949-7386-7-0

e-pood

 
   
 

 

 

 

Avaleht