Mis on lahti poliitikaga?

Margaret Thatcheri kuulsad teesid poliitikast ja poliitikutest, mida ta esitas loengul Konservatiivide Poliitikakeskuses Londonis 11. oktoobril 1968.

Esiteks arvan, et me ei mõista piisavalt, kuivõrd noor on praegune demokraatlik süsteem. Meil on ikka veel suhteliselt vähe kogemusi üleüldise valimisõigusega, mis jõustus alles 1928. aastal. Esimesed valimised siin riigis, mis peeti põhimõttel „üks valija, üks hääl”, toimusid alles 1950. aastal. Seega teeme alles esimesi samme kohanemisel probleemide ja võimalustega, mida toob kaasa üleüldine hääleõigus.

Teiseks. Äsjaöeldu ning muud faktorid on tekitanud uue parteipoliitilise struktuuri. Sõltumatutel liikmetel on vähem ruumi ja paljude meetmete puhul ei vaielda nende üle enam parteide vahel, vaid nende sees. Üldistes põhimõtetes, millele partei oma tegevuses toetub, on teatud teemade puhul ruumi arvamuste paljususele, ja nii peabki olema.

Kolmandaks. Parteipoliitilisest struktuurist võrsub üksikasjalik programm, mis tuuakse valijaskonna ette. Võimule naasmine sellise programmi toel on viinud uue doktriinini, mille kohaselt on võimuparteil mandaat oma programm täies ulatuses ellu viia. Mina isiklikult kahtlen, kas valijad ikka toetavad partei programmi iga punkti, kui nad valitsuse ametisse valivad.

Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on minu meelest mõjutanud teatud valijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?”, eeldades, et valimisprogramm on loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.

Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.

Neljandaks. Heaoluriigi ulatuslik ja üleüldine arendamine on samuti uus nähtus ja mitte ainult siin, vaid ka teistes riikides. Küllap mäletate, et üks president Roosevelti neljast sõjaaja deklaratsioonis nimetatud suurest vabadusest oli vabadus puudusest. Sellest ajast peale on läänemaailmas kavandatud mitmesuguseid meetmeid, mis peaksid pakkuma suuremat toimetulekukindlust. Usun, et oleks tõene väita, et põhilise turvatunde saavutamiseks ei ole enam vaja rabeleda. Veelgi enam, peale on kasvanud täiesti uus põlvkond, kes on elanud kogu oma elu heaoluriigis. Niisugusel arengul peab olema suur mõju meie inimeste maailmavaatele ja hoiakutele, isegi kui me seda veel korralikult mõõta ei suuda.

Viiendaks. Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama, selle asemel et liikuda järgmisele tasandile, milleks on uute veendumusteni jõudmine või vanade juurde tagasipöördumine. Ehk on teil veel meeles pressis avaldatud uudis, et üliõpilasliider Daniel Cohn-Benditile anti tema kunagiste tööde eest teaduskraad? Eksamineerijate sõnul oli ta püstitanud terve hulga äärmiselt intelligentseid küsimusi. Märkimisväärne? Oleksin märksa rõõmsam, kui ta oleks leidnud ka hulga intelligentseid vastuseid.

Kuuendaks. Meie käsutuses on sündmuste kohta rohkem informatsiooni kui kunagi varem ja koos televisiooni sünniga on ka uudiste esitamine muutnud väga elavaks. On märksa raskem ignoreerida olukordi, mida oled näinud oma silmaga filmilindilt, kui neid, millest lugesid ajalehest ja sedagi ehk kiiruga ja diagonaalis. Televisioon ei ole ainult veel üks kommunikatsioonivahend, see on meedium, mis oma asjade esitamise viisiga mõjutab radikaalselt hinnanguid, mida anname sündmustele ja inimestele, sealhulgas poliitikutele.

Seitsmendaks. Meie sünnipärane rahvusvaheline idealism on elanud üle mitu tõsist vapustust. Paljud meie seast sooviksid uskuda, et kui kõikide rahvaste esindajad saavad kokku, et eelarvamustest vabana arutada põletavaid rahvusvahelisi küsimusi, juhib ettemääratus ja hea tahe nad tarkade ja õiglaste järeldusteni ning tagatakse rahu ja rahvusvaheline õigus ja kord. Praktikas aga ei hääleta riigid ka meie mõistes täiesti ilmselgete valikute puhul mitte sellest lähtudes, mis on õige ja mis vale, vaid oma riigi huvidest johtuvalt. Nii mõnedki kõned ja propaganda jultunud tegude õigustamiseks paneksid pisaraid valama nii inglid kui ka valijaskonna.

Kõik need faktid seletavad osaliselt seda illusioonide purunemist ja umbusku, millega kokku puutume. Muudatused on olnud kolossaalsed ja ma ei pane imeks, et praegu on karmi tähelepanu all terve süsteem. Ma tervitan tervet skeptitsismi ja küsimuste esitamist. Meie ülesanne on järjepidevalt vanu eeldusi üle kontrollida ja uusi ideid otsida. Aga me ei tohi otsida ühtainust, edasikaebamisele mittekuuluvat vastust, mis peab lahendama kõik meie probleemid. Sest sellist vastust ei saa olemas olla.

Teate ehk lugu õnnekütist, kes palus kord sfinksil ühe lausega kokku võtta ajastute jumaliku tarkuse. Sfinks vastas: „Ära looda liiga palju.”