© SE&JS ENG  
  Ilmunud raamatudIlmumiselEnimtuntud raamatud  
       
 

2017. aastal

 

Juunis:

Heli Lääts
Armastusega
Hille Karmi vestlused Heli Läätsega


Armastatud lauljanna Heli Läätse elulooraamat, kus ta avameelselt räägib oma elust, lauljateest, kolleegidest, abielust, teekaaslastest. Raamatu käsikirja formaat on mina-vormis kirjutatud lugu, mida oma rohke faktoloogia põhjal võiks nimetada ka dokumentaaljutustuseks, kuna siin on tähelepanu keskpunktis võrdselt nii laulja enda elu kui ka aeg.

Katkend käsikirjast:

Heli Lääts: “Pärast teist ilmasõda hakati Saaremaale ühtäkki raudtee jaoks tammi ehitama. Kuni 1940. aastani oli Kuressaare ja Roomassaare vahet tossutanud rongi moodi sõiduk, mida kutsuti suslaks ja mis vedas mudaravilatesse muda ja kus olid ka lahtised platvormid valgete korvtoolide ja heledates rõivastes suvitajatega, nemad läksid kuursaali ette patseerima. Aga 1950. aastate alguses ei saanud keegi aru, milleks nüüd raudteed vaja on. See ei saanudki valmis, sest sama äkki, kui nad tulid, olid liiprid ja rööpad kadunud, ehitajad samuti. Ajaarvamine käis sedasi, et kas see oli enne või pärast raudtee ehitust. Tekkisid legendid, et miski kindral oli segase peaga eksinud ja seetõttu ehitati raudtee Vaikse ookeani saare asemel ekslikult Saaremaale – apsaka olevat tekitanud Sahhalini saar, mis Moskvas oli Saaremaaga segi aetud. Maailma äärel ju mõlemad! Ja nimed ka natuke sarnased!”


Augustis:

Raul Aarma
Autod, mis jahutanud Raplamaad
Raplamaa tuletõrjeautode ajalugu 1936–1996


Huvitav ja üksikasjaline teos tuletõrjeautodest Raplamaal, ja mitte ainult neist autodest, raamatust saab ülevaate ka sellest, mis neil aastatel juhtus Eestis ja Eestiga.

Raul Aarma raamatu eessõnas:
Tuletõrjeautodest on kirjastatud raamatuid pea igal maal, kus tuletõrje on au sees ja tuletõrje
ise endast lugu peab. Seesuguste raamatute kollektsioneerimine või külalistele kinkimine
omab suurt tähtsust tuletõrje kultuuris. Eestis siiani tuletõrjetehnikast rääkivat raamatut
kahjuks pole.
Winston Churchill olla kord öelnud, et ajalugu on tema vastu kindlasti sõbralik, kuivõrd ta
kavatseb selle ise kirja panna. Teatud määral on selle raamatu kirjutamine kindlasti
üleskutseks tänasele tuletõrjele Eestis – ei pea kartma ajaloo vaenulikkust, pigem on
ohuks asjaolu, et viimaste aastakümnete tegemistest ei jää ühtegi jälge. Teisalt on
eesminejana nii võimalus kui ka kohustus defineerida selline mõiste, nagu tuletõrjeauto.


Septembris:

Leida Kibuvits
Lepatriinupunane
Valik novelle & käsitöid

Koostaja Sirje Endre, saatesõnad Maarja Vaino (kirjanduslik osa) ja Anu Raud (kunstiosa).
Kujundus Kadi Pajupuu.

Raamat ilmub Leida Kibuvitsa 110. sünniaastapäeva tähistamiseks.

Kogumik sisaldab tänapäeval unustatud, kuid omal ajal vägagi menuka kirjaniku Leida Kibuvitsa (1907–1976) novelle ja haruldasi käsitöid. Novellivalikus on “Lugu Püha Gertrudi säilmest” (1938), “Lepatriinupunane” (1938), “Sipelgaõli” (1941), “25-aastane kala” (1946), “Punane liilia” (1961), “Häda headuse pärast” (1961). Samuti tuleb avaldamisele katkend tema esikromaanist “Soomustüdruk”, millega Leida Kibuvits võitis 1932. aastal “Looduse” romaanivõistluse. Edukalt parnassile lennanud Kibuvits “oli 1930. aastatel lootustandvaim ja viljakam naisprosaist”, nagu kirjutab teose saatesõnas Maarja Vaino. Kirjaniku taasavastamisele juhatabki just tema lugejale teed, lisades: “Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust, mida kaasaegne kriitika kõrgelt hindas. Kibuvitsa nimetati “kõikide meelte kirjanikuks”, mis avaldub “eluküllases piltlikkuses ja talle eriomases kunstilises avaruses”. Kibuvitsa lood on täis värve, hääli, lõhnu, neis on “mingit linnulikku graatsiat”. Siinse kogumiku niminovell kannab samuti värvi nimetust: lepatriinupunane. Sõna, mis andis novelli peategelasele tagasi elurõõmu.”

Pallase kunstikoolis õppinud Kibuvits valdas meisterlikult joonistamisoskust. Raamatus ilmub valik tema illustratsioonidest novellikogule “Rist ja Rõõm” ning romaanile “Kass arvab, et...”.

Kirjastus tänab Kai Ellipit koostöö eest selle raamatu koostamisel.


Novembris:

Album Jaani kirik – 150
Käsikiri ja koostamine Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi

17. detsembril 1867. aastal pühitseti Tallinnas uus kirik – paljude eesti, saksa ja vene soost müürseppade, puuseppade, tislerite, klaasijate, stukimeistrite ja maalrite, sadade heldete annetajate ja koguduse ühise töö vili – arvukate kõrgete külaliste ja suure rahvahulga osavõtul. Uuele kogudusele toodi rohkesti kingitusi: kell, altari lühtrid, kroonlühtrid, ristimisvaagen ja karikas.
Album annab sõnas ja pildis ülevaate Jaani koguduse ajaloost. Käsikiri sisaldab katkendeid mitmetest jutlustest ja mälestusi kaasaegsetelt. Hinnatav on kindlasti ka see, et kirjutades küll kogudusest ja kirikust, on autorid suutnud samavõrra ilmekalt ja kujundirohkelt edasi anda Eesti paljude aastate ajalugu.

 

 

Tulemas on mitmeid huvitavaid raamatuid ja üllatusi, millest edaspidi!

 
 

 

 
 

 

 

 

Avaleht