2024. aastal ilmumas

aprillis

Paul-Eerik Rummo
Kogutud mängud

Koostajad Sirje Endre ja Ivar Tröner ühistöös autoriga
Kujundaja Rein Seppius

„Kogutud mänge” võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule „Kogutud luule” (kirjastus SE&JS, 2005). Siinsest kogust leiate enamiku P.-E. Rummo näidendeid, kuuldemängu ja filmistsenaariumi.

Tahtmine tabada inim-olu iseäralikkust ka dramaturgia vormis on olnud Paul-Eerik Rummole omane tema algaegadest peale. Ta kirjutab saatesõnas, et tema dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi.

„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt”. – – Viivi Luik

mais

Laura-Liisa Klaas
Mugavuspagulase päevaraamat.
Elu Eestist eemal.

Toimetaja Krista Parve, kujundaja Kadi Pajupuu

Laura-Liisa, eesti koolist saadud inglise keel suus, oli 22 aastat vana, kui ta 2007. aasta septembris otsustas kaksikõe Ullaga sünnimaalt Inglismaale kolida. Hasardi ja huumoriga jutustab ta enda kui mugavuspagulase teekonnast läbi erinevate linnade ning ametite – koristaja kinosaalis, konsultant ärireiside büroos, hooldaja kodutute hostelites – jõudes lõpuks sinna, kus on hea. Noorsootöö Aberdeenis, Šotimaal.

Läinud Eestist piltlikult öeldes kaks kätt taskus, elab Laura-Liisa täna, aastal 2024, elukaaslase Pauli ning maailma kõige laisema koera Dolcega mugavas majas Elloni linnakeses. Elu on lill, aga samas kirjeldab raamat ka mugavuspaguluse varjukülgi, näiteks kohutavat koduigatsust ja kaheks kistud hinge.
Siiski vaatab Laura-Liisa optimistlikult homsesse, käitub vahel lapsikult ning tunneb elust rõõmu. Nagu raamatu alapealkiri, seda läbiv moto ja „Sigade revolutsiooni” filmist laenatud repliik teatab – peaasi, et kõigil ON lõbus!

juulis

Anu Raud
Videvikujutud (esialgne pealkiri)

Anu Raua uus jutukogu sisaldab mälestusi endistest aegadest ja värvikaid lugusid tänapäevast.

Kui me oma söömise järjega juba jõulusaia juures olime, koputati uksele. Jõuluvana tuli, otse Lapimaalt. Mu süda põksus nii, et oli toa teise otsa kuulda. Istusin tädi Linda süles. Ja temal oli justkui kõva tiksumisega kell peos. Minu väike süda. Jõuluvana võttis kotist läikiva kirju paberiga paki, millel punane pael ümber ja kuuseoksake paela vahel. Ta kutsus head last Anu salmi ütlema. Ütlesin: „Kuu paistab, tähed säravad, öö katab ilmamaad. Kukk õrrel juba uinumas ja kanad magavad.” Minu arvates väga ilus salm, sest tähistaevas ja kuu on väga ilusad. Koon tänaseni tähistaevaseid vaipu. („Videvikujutud”)

…Terve maa oli justkui lehmi täis tikitud. Pole ka ime. Lehmad olid tol ajal väga olulised loomad. Nemad olid need, kes tihti aitasid maalapsi Tartusse tarkusetemplile lähemale, et ükskord kuue valge samba vahelt sisse ja välja käima hakata ja viimaks ülikool lõpetada. Koju oli oodata noort kena inimest, arsti või advokaati või õpetajat. Siis võisid lauta minna ja oma sarvilist tänada ning nimepidi kutsuda, mis nimi tal parajasti juhtus olema – no ütleme, et Reedik, reedel sündinu. Sa vaatad ta suurtesse, pikkade ripsmete vahel pilkuvatesse silmadesse, tänad teda veel kord rammusa ja maitsva või, piima ning kohupiima eest. See toit oligi talulapse tarkuse tagamaa.
(„Au lehmale”)

 

Tulemas on veel mitmeid huvitavaid raamatuid ja üllatusi, millest edaspidi!